Look who’s back! Blogi kirjutamine jäi kahjuks vahepeal väga unarusse. Toimus küll koguaeg igasugu huvitavat, aga ei olnud just kõige lillelisemad ajad ja nagu inimesele ikka omane, siis selliseid aegu ju väga ei taha jagada. Ühesõnaga ei tundnud end üldse kirjutamise lainel ning nüüd seda postitust kirja pannes olen üldse juba tagasi talvisel kodumaal.

Kuid alustagem sealt kust pooleli jäi. Umbes pool aastat tagasi viimast postitust kirjutades olin veel Perthis ja hakkasin kohe-kohe lendama üle teisele kaldale Brisbane. Ütlen ausalt, et Perth on siiani minu südames ja nautisin sealoldud aega meeletult. See koht sai kuidagi nii omaks ja tundsin end seal ülimalt koduselt. Ja kõik oli justkui nii paigas, töötasin kesklinnas väga populaarses restoranis, elasin mõnusas korteris, tekkisid väga lähedased uued sõbrad ja elu oli hea. Tekkib võib-olla küsimus, et aga miks siis ära läksid? Sest ilm hakkas külmaks minema ja farmipäevi oli vaja teha 😃 Oleks muidugi saanud ka Perthi lähedal farmitööd leida, aga mina ei tahtnud külma ilma ja pmst hakkasin selle eest põgenema. Ausis on sellessuhtes hea, et kui ühes kohas läheb külmaks, siis kuskil mujal on ikka soe, nii et saad suvele lihtsalt järgi lennata. Seda ma tegingi, lennates Perthist Brisbane sain seal kokku oma sõbranna Helinaga, kellega mõlemad pidime oma teise aasta viisa jaoks 88 päeva farmitööd tegema. Nii me siis pakkisime oma elud auto peale ja alustasime 9 päeva kestvat roadtrippi Brisbanest üles Cairnsi. Cairns on troopilise kliimaga ookeani äärne paradiis, seal on tõestii imeline loodus, mäed, rannad, palmipuud ja supermõnus kliima. Küll aga ei kvalifitseeru Cairns farmipiirkonna alla ja siis tuligi liikuda pisut alla tagasi sellisesse väiksesse linna nagu Tully. Kõik tõotas head, meil oli juba olemas elukoht, töökohad papaya farmi ja vähemalt olime me sõbrannaga koos selles olukorras. Sest ega linnast maale kolimine teadmisega, et järgmised vähemalt 3 kuud tuleb töötada farmis ja olla nö mingismõttes päriselust välja lõigatud ei ole alguses üldse nii tore. AGA siis kaevasin ma ise endale augu ja jäin oma farmitööst ilma. Ja ega selle leidmine pole üldse niiväga lihtne, eriti kui sa ei ela “working-hostelis” mis sulle töökoha ise leidma peab. Poolteist nädalat olin veel seal linnas, proovides leida teist farmi, aga vabu töökohti polnud sel hetkel kuskil pakkuda ja tuli kohver kokku pakkida ja kolida üksi hoopis teise linna. Sain banaanifarmi töö ja kolisin kokku elama 15 inimesega sharehouse. Pooled majakaaslastest olid inglased ja pooled lõuna-ameeriklased. Seltskond iseenesest oli hästi vahva, aga maja küll nagu viimane õudukas 😃 Aga vähemalt oli mul töökoht ja asi tundus kuskile poole vähemalt liikumas. Ja siis oligi esmaspäevane päev käes ja oli aeg farmi tööle asuda. No see oli ikka paras jubedus 😃 Mul oli vist kõige hullem see, et ma olin selles farmis ainus nn backpacker ja puudus see kambavaim, et “Davaii, oleme koos selles jamas, ja koos teeme ära ka!” Seega pidasin seal farmis vastu täpselt nädala aega, ausalt iga õhtu nutsin end magama pmst ja mõtlesin, et ei tahagi enam üldse seal Austraalias olla 😃 Aga samas õnneks sain sisimas aru, et mul on see tunne ainult selle praeguse olukorra pärast ja ma ei tohi selle järgi talitada. Ja siis peale nädalat otsustasingi poole päeva pealt manageriga rääkida ja töö lõpetada. Õnneks seal on see hästi lihtne, lihtsalt ütled, et enam ei taha ja keegi sind otseselt kuskil kinni hoida ei saa. Nii ma olingi jälle täiesti nn lõhkise küna ees, et polnud tööd, farmipäevad kuskile poole ei liigu ja elan kuskil väikses linnas.

Aga saatus oli taaskord minu poolel ja üks Eesti tüdruk kellega puhtjuhuslikult Facebooki teel tuttavaks sain kutsus mind tööle samasse baari kus tema juba 2 nädalat tagasi tööle oli asunud. Minu jaoks tähendas see järjekordset kohvri kokku pakkimist ja ees ootas 17h bussisõitu sellisesse pisikesse outbacki linna nimega Richmond. Richmond on sõnaotsesesmõttes väike koht “in the middle of NOWHERE”, üle 500km lihtsalt mööda tühermaad sõitu sisemaale, kus elab 600 inimest. Seal olles oli küll tunne nagu elaks umbes 50-80 inimest, sest peale kaht nädalat seal olemist teadsid juba kõiki elanikke ja teadsid ka mida keegi baari tulles juua soovib 😃 Aga nii me olimegi seal väikses külas lausa 3 kuud ilma vahepeal “reaalset” elu nägemata. Meie töökohaks oli MudHut motell-baar, kus hommikuti koristasime motellitube ja õhtuti töötasime baaris. Algselt sinna jõudes oli küll tunne, et nonii kuhu nii sattunud olen, aga mingilmoel puges see kohake väga hinge ja lõppkokkuvõttes oli seal täitsa fun. Tööd tegime 7 päeva nädalas, ilma vabade päevadeta, seega peale 3 kuud seal töötamist lubasime omale puhkuse Balil.

Veel enne Balile lendamist veetsime umbes 2 nädalat North Queenslandis Townsville ja Cairnsi kandis, shoppasime ja nautisime lihtsalt seda tagaigatsetud linnaelu. Cairnsis olles sai ka kahel korral käidud Great Barrier Reefil snorgeldamas ja paaditripil. No see on kindlasti TOP1!! kogemus minu elus. See on lihtsalt midagi sõnulkirjeldamatut ilusat, ma tundsin end justkui akvaariumis või kuskil loodusfilmis 😃 Ausalt, see oli imeline! Ja mul on niinii hea meel, et seda kogeda sain!

Ja Cairnsist saigi lennatud Balile, 2.5 nädalaks puhkusele. Tegelikult oli kindel plaan lennata 5. november Balilt tagasi Austraaliasse Brisbane linna, aga vot plaanid muutuvad ja selle asemel maandusin 7. november hoopis -2 kraadiga Tallinna Lennujaamas.. Esimene nädal oli emotsionaalselt minu jaoks üli raske. Kuna see otsus tekkis nii järsku, siis ma vist ei olnud selleks nagu päriselt oma peas veel valmis ja esimesel nädalal kahetsesin ikka mitmel korral oma otsust. Aga praeguseks olen nii kiiresti õnneks kodumaal sisse elanud, et olen ausalt rahul. Kodus on omamoodi hea! Ja väga tore on veeta jõulud koos pere ja kallite inimestega. ❤

Palun keegi pange aeg seisma.. kuhu see lendab ma ei saa aru.. alles oli see kauaoodatud päev mil Eestist minekut tegin ja juba saab sellest 6 kuud. Pool aastat?!!? Kuhu see aeg läinud on? 😭 Nagu öeldakse, et “Time flies, when you’re having fun”, siis täpselt nii ongi… 💙

Hetkel töötan veel samas restoranis kus jaanuari lõpus alustasin ja olen endiselt täiega rahul olnud. Aga juunikuus-kõik on uus, siis lendan teisele kaldale Queenslandi ja lähen teen oma farmipäevad ära, et teise aasta viisa ikka kindlustatud oleks. Mõnes mõttes ootan seda väga, aga samas on muidugi ka mega kahju, kuna ausaltöeldes Perth on juba nii koduseks saanud ja nii ära harjunud siin. Aga muutused on ikka head ja ma pole kunagi eriti paigalpüsija olnud, nii et ongi vist paras aeg kohvrid pakkida. Ja küll see kõik saab samamoodi vägev& põnev olema. Perthis on niikuinii juba paras sügis käes ja ilmad lähevad ainult kehvemaks nüüd, talv tuleb ja läheb jahedaks. Ja ma olen nende suveilmadega ikka nii ära hellitatud juba, et kui väljas kasvõi 19-20 kraadi on, siis mul on külm. Juba praegu on mõnel õhtul olnud 7 kraadi, ja no ei ole ikka üldse mõnus. Kõik naeravad, et ise Eestist peaks ju harjunud olema külma ilmaga, aga no sorri, ma tulin Austraaliasse ikkagi sooja taga ajama 😀 Eestis olen muidugi harjunud külma ilmaga, aga siia ei sobi see. Ning mis on kõige hullem – korterid ja majad on ehitatud vastavalt soojale kliimale. Ma ärkasin üks hommik selle peale kell 6 üles, et mu kõrvadel oli nii külm 😀 😀 toas oli päriselt ma arvan, et max 10 kraadi sooja. Mul olid käed ja kõrvad teki alt väljas ja need olid jääkülmad, magasin pusa ja 3 tekiga 😀 Aknad võivad kinni olla, aga tuul puhub neist reaalselt läbi 😀 Ja siin see külm on ka kuidagi teistmoodi, Eestis kui kevadel on väljas need esimesed 12 kraadised päikeselised ilmad, siis juba kantakse T-särki. Siin tahaks samal hetkel talvejopet selga ja kindaid kätte panna. Igatahes suht jube 😀

Mõtlesin natuke kirja panna ka selliseid naljakamaid olukordi, et mul endalgi oleks kunagi hiljem hea lugeda ja meenutada kuna muidu kipub meelest minema. Tööjuures saab meil nalja 24/7 niivõinaa, meil on tõesti nii äge seltskond seal koos ja olen tõsiselt õnnelik, et sinna tööle sattusin.
Kuna aga mina olen ikkagi Eestist pärit ja euroopaliku välimuse ja aktsendiga, ja kõik muu sinna juurde, siis uuritakse ikka meeletult palju “Where are you from?”, “Where is that accent from?”, “Helerin – what an interesting name, where about is that from?”, “Are you Swedish? German?”, jne.. Restoranis töötades on veel eriti see ka, et veedad palju aega inimestega lauas ja siis neil on ju maa ja ilm aega jutustada sinuga. Vahest on reaalselt olnud olukordi kus kogu resto on mega busy ja igas lauas inimesed hakkavad uurima, kust ma pärit olen ja siis nad ei tea kus on Eesti ja siis tekib sadamiljon muud küsimust ja nii ma siis käin lauast lauda ja räägin ühte sama juttu. Vahepeal mõtlesin, et peaks üles lindistama ja kui küsivad, siis lasen lindi pealt, haha 😀 Mitte, et mulle ei meeldiks suhelda, aga lihtsalt vahest juba enam lõpuks ei viitsi korrutada 😀
Ja ma ei tee nalja kui ma ütlen, et mega tihti teevad inimesed omavahel seltskonnas kihlvedusid, et kust ma pärit olen. Siis mis on veel vahel mega naljakas kui mõni on hakanud minuga näiteks saksa või norra keeles rääkima, olles ise küll austraallane aga nö praktisserinud oma 2 sõna või lauset mida selles keeles öelda oskavad, arvates, et mina siis neile midagi samas keeles eeldatavasti vastata oskan. Alles üks päev oli, võtsin lauas tellimust ja siis üks naine ütles mulle midagi rootsi keeles, ma ei saanud aru algul, et mis tal viga on 😀 😀 rootsi keel kõlab nkn natuke teistmoodi ja ma mõtlesin et mis asja ta kökitab seal 😀 Lõpuks sain pihta, et ta arvas, et ma olen rootslane ja tahtis siis tarka panna seal. Mul oli muidugi mega naljakas… ja tal oli häbi, et ta “nali” ei õnnestunud.
Enamus inimeste geograafilised teadmised on ikka suht kehvad ja ei teata Eestist miskit. Põhiküsimus on, et mis keelt seal räägitakse… mmmmm, nooooo eesti keelt äkki? 😀 Aga samas muidugi on ka inimesi, kes teavad väga hästi kus asub, on isegi käinud ja on varem ka eestlasi kohanud. Nii et ei anna üldistada.

Eelmisel kuul käis Eestist sõbranna külas ja veetis 2 nädalat minu juures ja kuiiii tore see aeg oli. Kui muidu elan suht sellist töist ja igapäevast tavaelu, siis selle aja võtsin nö vabamalt ja nautisime täiega. Kahju, et pikemalt siin ei olnud, aga olen tänulik ka selle aja eest. Leevendas veits koduigatsust ka kui näed kedagi nii lähedast ja kallist. 💛

Hei, armsad! ❤ Viimasest postitusest on juba tükk aega möödas ja vahepeal on väga palju toimunud. Hetkel istun oma tutika kodu rõdul, taustaks esineb Red Hot Chilli Peppers ja tekkis tahtmine kirjutada. Te ei kujuta ette ka kui hea tunne on üle 3 kuu üksi kodus olla.. 😀 Kõlab naljakalt, aga sellist hetke pole reaalselt terve Austraalias veedetud aja jooksul olnud, kuna majas millest täna kesklinna korterisse ära kolisin, elas peale minu veel 11 inimest. Jeppp, 11… võite ette kujutada kui palju privaatsust seal siis oli 😀 Igatahes hetkel valdab mind suur lõõgastuse tunne ja olen nii rahul.

Üleüldse saan öelda, et olen väga rahul oma elu ja oluga siin kaugel. Tööotsimise saaga sai ka õnneks juba üle kuu aja tagasi lõpu ja töötan nüüd kesklinnas restoranis ettekandjana. Ma olen tõesti niii rahul selle kohaga ja töökaaslastega ja tööajaga ja kõigega. Kui siin algul tööd otsima hakkasin, siis otsustasin, et viin CV-sid ainult kohtadesse kus ennast reaalselt töötamas näen, mitte ei jaga suvaliselt igalepoole, aga lõpus kui kass ikka juba suht peal oli ja juba mures olin, et ei leiagi tööd, siis nö pigistasin silma kinni ja käisin ka kohtades kus pigem poleks tahtnud töötada. Ja see koht kus ma hetkel töötan oli suht esimeste seas kus ma siis tööd otsimas käisin, aga sel hetkel lihtsalt kohe ei saanud sinna tööle. Aga lõpp hea-kõik hea, nüüd olen seal ja kõik on mega hästi. Koht kus töötan asub täpselt keset kesklinna ja selle nimi on “Market Grounds” (juhul kui keegi googeldada soovib) – see on selline baar/restoran, mis reede ja laupäeva õhtuti muutub pmst ööklubiks. Siis on seal DJ ja alati mega palju rahvast ja tõesti mega äge pidu. Mina ise töötan restorani osas, kus pakume lauateenindust, aga muidu on seal sees ja õues päris suur ala laudade ja toolidega, kus on selline vabam õhkkond ja nvl muutub siis peoalaks ka. Igatahes kui Perthis oled või millalgi tuled, siis kindlasti soovitan külastada! 😍👌

Kui töölt on vaba, siis endiselt naudin kõike mida Austraalial on pakkuda. Näiteks mõni nädal tagasi külastasin Rottnest Islandi ja Pinguin Islandi. Rottnest on üks pisike 19km² saareke, mis asub Perthist umbes 30-minutilise laevasõidu kaugusel. Minu jaoks oli see saar nagu pisike “Heaven on Earth” – seal on täiesti helesinine vesi, valge liivaga rannakesed ja mega ilusad vaated. See oli kindlasti üks lahedaim päev, mille siin olen veetnud. Hommikul varakult sõitsime laevaga saarele, rentisime rattad ja snorgeldamise varustuse ja tegime saarele tiiru peale. Seal saarel elavad sellised väiksed loomakesed nagu quokkad, neid on seal mega palju ja nad on nö selle saare reklaamnäod. 😀 Ja mis on nii armas, nad ei karda üldse inimesi, vaid lasevad end vabalt paitada ja pildistada ja nunnutada. Nii suur kiusatus oli vähemalt üks endale kotti pista ja kaasa võtta sealt.

Kuigi ma naudin VÄGA seda kõike mis hetkel elul pakkuda on, siis igatsus on ikka mega suur ja te ei kujuta ette kui väga tahaks lähedasi ja oma kalleid näha ja kallistada. Kogu see ära oldud aeg on näidanud, et üksi reisimine võib mõnel päeval olla ikka väga raske ja kurb. Nii et kallikesed, ärge arvake et lihtne on ilma teieta siin olla! Suured & soojad kallid! ❤❤

Hei! Täna 21. jaanuaril sai täpselt 2 kuud Austraalias oldud. Kui ma esimeses postituses lühidalt kirjeldasin siia tulekut, siis seekord räägin lähemalt, millega olen seni tegelenud ja kuidas on läinud. 😉

Jõudsin siis Perthi novembrikuu lõpus ja kohe mõtlesin enda jaoks selgeks, et esimesed 2 nädalat võtan sisse elamiseks ja puhkamiseks. Peab ütlema, et siin lendab aeg uskumatult kiiresti ja väga järsku oli kahest nädalast saanud kuu ja mina polnud endiselt töökohta otsima hakanud… 😀 Pisut halb variant kuna siis olid käes juba jõulud ja holiday ajal ei otsi siin keegi töötajaid ning ajastasin oma asju ikka päris halvasti. 😀 Oma süü loomulikult…
Tööd otsin muidu teeninduse valdkonda ja siin on kombeks teha seda teha linnapeal CV-sid jagamas käies. Nii saad kohe managerilt uurida kas on vaba ametikohta pakkuda, jne. Täna olen ma ENDISELT “selle õige” töökoha otsinguil. 😀 Muidu aga olen siinoldud aja jooksul tööd teinud ühes baaris ja ka ühes koristusfirmas.
Ütlen ausalt, et olin siia tulles päris kindel, et töökoha leidmine ei ole väga keeruline, aga pean oma sõnu sööma. Kogu see protsess on osutunud keerulisemaks kui arvasin. AGA alla ma ka ei anna ja Eesti veel tagasi ei tule. 😀

Töötu olemise plusspool on kindlasti see, et olen saanud juba nii mõndagi kohta külastada ja ka Perthist väheke eemal olla. Kindlasti üks ägedamaid elamusi mis seni on olnud, oli see kui käisime Perthist umbes 70km kaugusel Mandurah linnas. See on samuti ookeani ääres ja seal on kanalid, mille ääres on elumajad. Majade ette on pargitud jahid ja paadid ning saad oma paadiga seal ringi sõita. Ja mis on ÜLI vägev – seal on hästi tihti delfiinid ja päris julged ka. Nii õnnestus ka meil 5 delfiini täpselt oma paadi kõrval ujumas ja trikitamas näha. Sel hetkel jõudis mulle vist päriselt kohale, et ma Austraalias olen. 😀

Üks asi mida kindlasti paljud Austraaliasse tulles kardavad on igasugu ussid ja ämblikud ja muud putukad-mutukad. Mina kaasaarvatud. Aga peab ütlema, et polegi asi nii hull. 😀 Kindlasti farmis ja maapiirkondades on neid rohkem, aga seni olen mina kohanud õnneks ainult paari ämblikku ja ühtegi madu ma näinud ei ole. Loodan, et see jääb ka nii. 😀 Aga ühed rõvedikud on siin veel küll, sellised suured pikkade tundlatega prussakalaadsed, keda on siin suht igalpool. Aga õnneks peale koleda väljanägemise neil muud kahjutegurit vist ei ole.

Aaaa ja mis veel minu meelest täiega äge on – see, et motivatsioon trenni teha on mega suur. Päike annab energiat ja kuna palju aega veedad bikiinides, siis tahaks ju end hästi tunda. 😛😅 Seega kõik kes vaevlevad motivatsioonipuuduses, siis tulge aga siia! 😊

Lõpetuseks tahan öelda, et ma juba praegu vägaaaaa igatsen oma õekest ja sõbrannasi ja ega ma enne seda piltide spämmi ära ei lõpeta kui ma teid ookeani ja päikesega siia meelitan! ❤❤❤ Kallid-paid!

Armsad sõbrad-tuttavad ja teised minu blogi külastajad. Tegemist on minu esimese sammuga blogimaastikul ja olen ausalt öeldes väga põneviiil. Mul ei ole varasemat kokkupuudet blogi pidamise ja kirjutamisega olnud, seega on kogu see teema minu jaoks väga uus ja võõras. Täpselt nagu ka minu elu hetkel üldiselt. 😀
Täpsemalt siis kaks kuud tagasi täitsin oma väga pikaaegse unistuse ja lendasin maailma teise otsa – Austraaliasse elama! Kõik kes minu eluga paremini kursis on, teavad et Austraalia on mu hinges kummitanud juba gümnaasiumiajast saadik ja, et ega mu süda enne rahu poleks saanud ka kui siia ikka ära pidin tulema. Täna saan ka 100% kinnitada, et ega mu süda valet asja ei ihkanud. Lõpuks ometi ongi mu hinges see rahutunne, mida Eestis olles kuidagi ei suutnud leida. 💛

Helesinine ookean, päike, liivarannad ja kängurud😍 – on lõpuks ometi osa minu igapäeva elust ja seda õnnetunnet ei oska siiani sõnadesse panna. Kõik see tundus varem kuidagi nii käega katsumatu ja kauge, kõhklus ja hirm kõik Eestisse maha jätta hoidis mind ka pikalt tagasi. Kuid 21. novembri varahommikul üksi Riia lennujaama poole sõites mõistsin, et SEE KÕIK ei olegi enam üldse nii väga kaugel. 😀 Ning peale 23-tunnist lennureisi läbi Stockholmi ja Doha maandusingi juba Perthi lennujaamas. Jõudsin Perthi õhtul kella 19 paiku ning viimasest 11-tunnisest lennust jalad kanged õue liikudes tundsin lõpuks seda sooja Austraalia õhku oma põskedel. ☺

Enne Austraaliasse lendamist olin varasemalt ainult kahel korral lennukiga lennanud ning sedagi ainult Euroopa piires ja ilma vahemaandumisteta. Seega hirm üksi lennata oli päris suur 😀 ning kujutasin paratamatult korduvalt oma peas ette erinevaid versioone, mis minuga lennujaamades juhtuma hakkab. Stockholmi lennujaamas oleks tegelikult üks versioon ka peaaegu tõeks saanud, haha. 😀 Mis siis juhtus, oli see, et minu Doha lennuni oli aega umbes 2 tundi ja läksin kohvikusse istuma ja muusikat kuulama. Mingi hetk otsustasin, et lähen igaks juhuks juba väravasse ära, et süda rahul oleks, ning siis oli üllatus suur. 😀 Selgus, et koht mida ma pidasin õigeks “väravaks” oli tegelikult koht kuhu pidin endale bussi järgi kutsuma. Buss viis mind loomulikult täiesti teise lennujaama otsa ja bussist maha astudes sain aru, et nüüd on küll kiire 😀 Enam ei leidnud ma oma lendu tabloolt üldse üles ja süda hakkas aina kiiremini puperdama. Lõpuks lennu tabloolt üles leides oli selle järel kirjas “last call” ning minu peas oli ainult üks mõte – minu reis lõppebki Rootsis, sest sellest lennust ma jään küll maha. 😀 Läbi suure jooksmise ma õnneks siiski viimase inimesena lennule pääsesin ja kõik lõppes hästi. Doha lennujaamas ilmselgelt enam kohvikus ei käinud. 😀
Kokkuvõttes läks mul lendudega ikka väga hästi. Piletid ostsin 2 nädalat ette ja lendasin alates Stockholmist Qatar Airwaysiga, mille lennukid olid mugavad, teenindus super, lennud väljusid õigeaegselt ja ühtegi probleemi ei olnud. Seega julgen väga soovitada.

Lisan esimese postituse lõpetuseks mõned pildid senisest ning järgmises postituses räägin lähemalt millega seni tegelenud olen.

Igasugune tagasiside on väga oodatud!
💋💋💋